Valeri & Anette

See algas hilisõhtul. Tundsin end õõnsalt ja nagu sellistel juhtudel ikka, oli mul vaja kuhugi jalutada, et enda sees midagi paika loksuks. Vanalinna Prisma oli 24/7 avatud ning saiakese ostmisest sai ettekääne välja minna. Muidugi, selle Hollywoodi filmivõtte tõttu, mille teateid nad nii uhkelt ümbruskonna kortermajade ustele kleepisid, oli Kreutzwaldi tänav tähtsalt ja mehitatult sisse piiratud. Minu jaoks ei tähendanud see midagi põnevat. Ainult seda, et tagasi koju tuli nüüd minna ringiga raadiomaja tagant.

Just siis, minuga samas sihis, liikus läbi väravate turvatöötajatele midagi hoogsalt seletades minust peajagu lühem, Karlssoni välimusega ja vanuses meesterahvas. Karlsson, kui Karlsson kannaks fedorat ja musta pusa kirjaga SPUTNIK kõhu peal. Seal ta mulle end tutvustaski. Pean mainima, et armeenlase? venelase? kohta – lõpuks ma ei saanudki aru, kellega tegemist, sest iga jutt, mida ta hiljem endast rääkis, oli kirevam kui eelmine – oli Valeril haruldaselt hea eesti keel. "See on sellepärast, et mu suurim vaenlane on mu vana kirjandusõpetaja Võhmas. Ta vihkab mind nii palju, et ei ütle mulle isegi enam tere,” tuli ootamatult. 

Minu ja Valeri jutuajamine võinuks paarisaja meetri pärast ka lõppeda, kui Raua tänaval ei oleks meid kõnetanud segaduses neiu. Maalitudeng Anette ei teadnud filmivõtetest ega tänavate sulgemisest midagi ning ei suutnud peolt tulles enam iseseisvalt Kuhlbarsi tänava ühikat leida. Armas tüdruk, täpselt selline kuju, kes on loomult täiesti ebapraktiline ning tekitab sinus seeläbi murelikkust ja emalikke tundeid. Õhk oli septembriöö kohta tõesti veel soe, mina ega mu jalad ei olnud üldse väsinud, mistõttu ei olnud mul ka erilist soovi oma korterisse taanduda. Pakkusin, et saadame tudengi juba siis tema ühikasse, on turvalisem. Ja seda me ka tegime. Ainult, et…

…kõikvõimalikes valedes suundades ümber kvartali seigeldes, sest mida sa teed, kui tänavad on suletud ja isegi GPS ei aita. Tol õhtul oli Tallinn tõesti nihkes. Kõverpeeglis, tuttavad teed ja majakarbid justkui ümber tõstetud. Hollywoodi produktsioonidel on palju raha, mida raisata, kes teab, võib-olla nii tehtigi.

Niiviisi Kadriorus ekseldes sain oma kahe vastkohatud kamraadi kohta rohkem teada. Valeri oli 90ndatel õppinud Moskvas – “mingit jama, mis on nüüdseks kasutu” – kuid saanud seal tuttavaks teatritudengite, praegu vene ringkondades kuulsaid nimesid kandvate tähtedega. Anette igatses oma kriminaalist peikat Hispaanias – “ta on kolumblane, istus narkokaubanduse eest vangis.” Kuulasin neid ja tundsin kadedust, et mul pole midagi sellist jagada. Minu elulugu oli umbes sama huvitav nagu nende filmivõtete liikluskorraldajal, kel pole endalgi aimu, mis filmiga tegemist. 

Ma ei tea, kui kaua otsinud olime. Võib-olla pool tundi, võib-olla tund. Ent kuna me polnud ikka veel Kuhlbarsile jõudnud, hakkas see juba rohkem meenutama teaduslikku katset tõestada, et seda tänavat pole kunagi olemas olnudki. Just siis tuli Valeri välja ettepanekuga peatuda Tina tänaval tema koduõues, et portveini, juustuleibade ja kalamarjaga keha kinnitada. “Ainult, tüdrukud, te peate vaikselt olema,” manitses Valeri, kui tema maja suunas kõndisime. “Mu ema magab.”

Vaikimisvanne antud, järgnesime talle läbi kortermaja trepikoja sisehoovi, mis osutus asfaldi alla maetud parkimisplatsiks. Keegi oli sinna kunagi istutanud mõned puud, mis nüüd oma nukras vangistuses meenutasid rohkem suitsetamisest kurnatud vanamehi. Aknad olid enamuses praokil ning kusagil nende taga võis tõepoolest norsata Valeri range olekuga endine ajalooõpetajast ema, kes oma värvika poja kummalisi külalisi heaks ei kiidaks.

Meie piknik kaeti betoonrinnatisele. Kulinaarse loetelu täienduseks oli Valeri korterist ühes haaranud ka oma venna (!) kokakoola. Anette paistis mitte ainult näljane, vaid täielikult veendunud, et leib ja kalamari kaovad maailmast igaveseks, kui ta neid piisava kiirusega sisse ei söö. Selle käigus suutis ta kolm korda oma joogiklaasi ümber ajada. Portvein oli see, mis ta alati on – rosinaleotis, mis juba esimesel lonksul tundub halb otsus, aga teisest alates on juba liiga hilja.

Niimoodi istudes hakkasid öö, võõraste jutud ja väsimus mulle järjest rohkem peale vajuma. Söömise lõpetanud, lahkusime hoovist ning nüüd oli nende kord mind Kreutzwaldi tänavale saata. See tähendas, et viimasele katsele ühikat leida läksid nad minu maja eest kahekesi. 

Tahaksin selle loo lõpetada nii nagu muinasjuttudes – ja kui nad surnud pole, siis kõnnivad nad veel praegugi. Ent kuna me kõik olime mingi hetk selle filmiliku kohtumise tähistamiseks omavahel telefoninumbreid vahetanud, et kunagi väga ebatõenäoliselt kolmekesi kohvile minna, leidsin hommikul ärgates Valerilt sõnumi:

Tue, Sep 17 • 01:59

Tüdruk Anette on kodus! Head und, Killu.