See mõte sai alguse allolevast vestlusest. Olin ühele tuttavale saatnud järjekordse tekstimüüri juhuslikult kohatud inimesest, mille peale ta vastas:

“Ma arvan, et sa peaksid kirjutama nendest asjadest. Kui sa juba ei tee seda.”

“Nendest asjadest? Mida sa silmas pead?”

“Mulle on jäänud mulje, et sind on pärjatud omadusega tõmmata ligi kummalisi inimesi ja olukordi ja – mis veelgi – seda möödaminnes üsna hästi märgata.”

Võib-olla tõesti. Ma küll ei usu, et minuga juhtub rohkem kui kellegi teisega, kindlasti mitte rohkem kui Sinuga. Aga on tõsi, et mulle meeldib inimesi kohata. Eriti siis, kui keegi võõras mind pahaaimamatult kõnetab – võib-olla seepärast, et olen pisike ja pealtnäha ohutu – ning sealtmaalt mind oma loosse pühendab. Sellised kohtumised on riivamised. Neist ei jää tätoveeringuid ega arme, need ei ole sõprused ega armastuslood. Pigem on need traageldused ämblikuniidiga, mis väga õrnal moel meid üksteisega seovad, saamata kunagi meie elu nähtavaks osaks. 

See leht on minu viis neid lugusid jäädvustada. Mälestuseks ja tänuks, et olime õigel ajal ühes kohas, saime võõristusest hetkeks üle ning veeresime siis jälle eri teid mööda edasi. Kuhu iganes jalad viisid.

Pühendusega neile, keda elus olen kohanud.