Pudelimees

Ma ei mäleta täpselt, millal esimest korda Pudelimehega kohtusin. Võib-olla gümnaasiumi lõpus, võib-olla juba ülikooli alguses. Niisiis, kusagil seal, minu kahekümnendate hakul, aga kindlasti Tartus, sain teadlikuks Pudelimehest. Tema rüht oli taarakottide ja elu kandmisest küürus ning riided sellised nagu prügikastidest varandust otsivatel inimestel ikka. Seda enam tuli selles vanemas näos ja sakris juuste tagant esile heatahtlik ja veidi uje pilk, kui ta oma lõputuid tänavaid uidates ja sinust möödudes enda ette “ilus, väga ilus” pobises.

Esimesel korral ei osanud ma midagi kosta. Oma välimuse osas ebakindel, on komplimendid alati olnud minu lemmiktoit, aga see tuli liiga ootamatust kohast. Ja oli see üldse mulle?

Järgmisel korral võtsin pähe arvata, et isegi kui ta seda kõikidele möödujatele ütleb, on selles ikkagi midagi erilist ning hakkasin teda kohmetult vastu tänama. Mõned aastad oli meil siis selline rituaal. Muutumatu. Üllatusteta. Nagu kellavärk. 

Meie ainus kõrvalekalle tavapärasest tervitusest oli kord kevadel Lauluväljaku lähedal. Mäletan, et vaevlesin mingi poolpeikaprobleemiga, õigemini emotsiooniga, mis tekib siis, kui mõistad, et sinu tundeid tegelikult ei vajata ja sa pole isegi kindel, kas sul neid on, kui silmapiirile ilmus Pudelimees.

Mul oli taskupõhjas münte. Tahtsin need temale anda, sest sel hetkel ma paremini tänada ei osanud. Pudelimees kohmetus. Keeldus. Proovisin teda veenda, et mul ei ole neid tõesti kuhugi panna ning ilmselt kaotaksin need niikuinii ära. Selle peale võttis Pudelimees ebalevalt, kuid sõbralikult mu kõlisevad almused, tänas ja kulges oma taarakompsuga mäest alla, kes-teab-kuhu edasi. 

Varsti tuli minu ellu pärispeika, kes mu Tartust ära viis. Möödusid veel mõned head aastad ning pärispeikast sai sõber ja mina leidsin end vahepeatusena tagasi kodulinnas. 

Ma ei ole Pudelimeest enam kohanud, aga olen tema peale mõelnud. Olen mõelnud, milliseid jälgi jätame ning kuidas meelde jääme. Ajaga juhtub igasuguseid asju. Kui siiski kohtaks, küsiksin kõigepealt tema nime. Ja siis tahaksin teada, kuidas jäädakse õrnaks, kuidas jäädakse heaks.