Märt
- „Haruldane on näha kedagi raamatuga.”
Tõstan silmad. Lause kuulub praamil end minu kõrvale istuma parkinud mehele. Vanaisa eas. Prillid. Valged juuksed. Soni. Üle püksirihma kummuv kõht roosa polosärgi sees. Ta räägib eesti keeles, kuid vanamehes endas on midagi, mis meenutab pigem eakat Muumitrolli.
- „Nägin enne üht naist samuti lugemas. Kõik pole veel kadunud,” vastan ja lasen pilgul laisalt ümbrust takseerida.
Istume maikuu lõpu päikeselaigus, alal, kuhu on lubatud hästi käituvad lemmikloomad. Nii ütleb silt. Lemmikloomi pole näha. On inimesed oma lemmikekraanidega. Mõnel kaks.
- „Mida loete?”
- „Evil Plans. Having Fun on the Road to World Domination,” viitan pleekindkollaste kaantega raamatule, millesse pole tegelikult suutnud süveneda. Ja nii pole mul aimugi teose sisust või miks selle lehekülgi vaatan. Juba kaks kuud ei ole.
- „See on… eneseabi,” täpsustan piinlikkustundega, nagu ikka, kui keegi tabab mind selliste raamatute seltskonnast.
Kurjade plaanide mainimine lõbustab võõrast. „Ja kuidas kurjad plaanid edenevad?”
- „Ee… Mitte eriti.”
Paus. Võiksin raamatu uuesti lahti teha, aga nüüd tundub see teise juuresolekul sama agressiivne nagu telefoni näppimine. Jään kahe maailma vahele lõksu. Istun edasi, raamatu raskus sümboolselt süles, ja ootan, et Muumitrolli mõtted jõuaksid ise järgmise teemani.
Kaua ei tule oodata, nagu ikka kui üks osapool on pensionär ja teine inimene, kellel on võimatu merel olles kuhugi põgeneda. Mul ei ole enam mälu, millisest lausest see kõik veerema läheb. Märksõnadena on meeles tema vaated õnnele ja pika, 25 aastat kestnud abielu saladusele – „Kõigest ei pea teisele rääkima”. Vaskpuhkpillide ilule ja et „selle absoluutne tipp on Canadian Brass”. Soomes elamisele ja konservatooriumis töötamisele. Kõige rohkem aga tema mure pereväärtuste lagunemise pärast. Viimased ei ole halvad mõtted, aga ma ei oska neid enda jaoks enam kuhugi paigutada.
- „Mul lõppes mõni kuu tagasi kaheksa aastat kestnud suhe. Minu algatusel,” torkan oma kurja enesepaljastuse nagu noa tema südantvalutavate mõtete vahele.
- „Te paistate tugev. Saate kindlasti hakkama.”
See ei ole vastus, millega olin arvestanud. Vanamees ütleb seda rahulikult, justkui oleks tugevus miski, mille saab teise inimese õlgadele asetada nagu pleedi. Ja lisab siis midagi, mis on meeles ka nüüd, kui muud vestluse piirjooned on ammu hajunud. See on venekeelne sõna. Tema kuulis selle tähendusest raadiosaatest ning sel moel ümberjutustatuna on see üks tänuväärsemaid kingitusi, mille olen kunagi võõralt saanud.
-„Kas teate, mida tähendab vene keeles vabandust paluda?”
Raputan pead.
-„Izvinite. Izvinite menja,” ütleb ta aeglaselt. „See tähendab: vabastage mind süüst. Kui keegi palub vene keeles vabandust, siis palub ta tegelikult, et teda süükoormast vabastataks.”
Praamikõlaritest hakkab kostma teade, mis kamandab reisijad tagasi autotekile. Tuleb välja, et meil on ühine tee samasse Tallinn-Kärdla bussi. Hetk enne, kui oma eraldi kohtadele istume, saan osa millestki, mis on pea sama haruldane kui mõne jaoks näha kedagi avalikus ruumis raamatuga. Vanamees surub hüvastijätuks kätt, ütleb oma ees- ja perekonnanime ning tänab huvitava vestluse eest.
***
Mõni kuu hiljem, teises olukorras, teises linnas istun silmitsi teise inimesega, kes ei ole minuga paar kuud rääkida soovinud. Seda ei saa talle pahaks panna. Sõnu on keeruline leida. „Anna andeks” tundub naeruväärselt suvaline. „Ma olen halb inimene” ehk liiga täpne.
Izvinite...
„Palun vabasta mind süüst,” on siirale vabandamisele tõesti lähemal.