Kirjanik
Ilja oli Magasini tänaval minu majanaaber. Tal oli naine, paariaastane laps, kiirustav kõnnak ning selline kulmukortsutav pilk, mis keskendus millelegi, mida mina ei näinud. Meie kontakt piirdus treppidel teretamisega. Seda, et ta noor kirjanik võiks olla, ei osanud ma isegi kahtlustada. Kuni tolle veebruarikuu päevani, mil tema moppis millegipärast trepikojas põrandat ning minul oli põhjust üles-alla joostes sellele poriseid jälgi teha. Kui siis uuesti tänavale kiirustasin, hargnes ootamatult tema korteriukse ees vestlus:
- “Kas sa ilukirjandust loed?”
- “Jah, ikka.”
- ”Mul tuli kunagi raamat välja. Kingin sulle eksemplari. Tule edasi.”
Võib-olla oli selles mõistaandmine, et võiksin vähem koridoris ringi trampida ja rohkem lugeda. Astusin esikusse. Naaber läks raamatu järele. Võõrad korterid ja nende vihjed teiste eludele on iseenesest huvitavad. Mäletan koorekohvitooni seinu, põrandal vedelevaid mänguasju, ülestegemata voodit.
-”Kirjuta juba siis palun pühendus ka. Killule.”
-”Mis ma kirjutan, mis ma kirjutan... Tead, ma olen täna melanhoolses meeleolus.”
Kirjanik istus kirjutuslaua taha, mõtles veidi ja:
Killu!
Elu on raske!
25.02.2024
Tänasin ja kadusin õue. Rohkem me ei kohtunud.
Olen tagasivaates mõelnud, et ohtlikud ja prohvetlikud sõnad need kirjanike omad. Siitmaalt muutus elu tõepoolest raskeks – või ehk lihtsalt sisenes uude, pöördeliste sündmuste ajajärku, mis viis mind lõpuks Magasini tänavalt minema. Kui end veidi hiljem Kolde puiesteelt leidsin – korterist, mis oli rohkem kodupeatus kui päris kodu, ja mille trepikojas teretamisele harva vastati – kurvastas see mind veel omakorda. Siis otsustasin kirjanikuga meili teel ühendust võtta ja teda selle haruldase ja inimliku kingituse eest tänada. Tema napp vastus oli lihtne: ka tema ei ela enam seal. Tal on nüüd uus elu.